AJALUGU
Pärnus elanud muusikategelased Heinrich Meri ja Johann Kask organiseerisid 1920.a. kohapealseist peamiselt harrastusmuusikuist klassikalist repertuaari viljeleva orkestri, nimetades vastloodut sümfooniaorkestriks. See kõrgelennuline määrang ei vastanud siis ega kunagi hilisemalgi eksisteerimisperioodil, põhjuseks rea nõutavate pillide puudumine, mängijate tagasihoidlik arv ja nende soovidajättev mängutase. Õigem nimetus eelmainitud olukorras tegutsevale kollektiivile oleks sümfoniett või isegi salongorkester.
Tegevus läks hoogsalt käima ja vastsel ainulaadsel orkestril oli palju esinemisvõimalusi. Peagi hakkasid kollektiivis kandvat osa etendavad mõningad kutselised muusikud esinemiste eest tunnitasu nõudma. Rahaliste resursside puudumisel ei saadud seda nõuet täita ja tekkis tugev tagasilöök edasises tegevuses. Tekkis lühema- ja pikemaajalisi muusikategemise vaheaegu, ent vajadusel tuldi uuesti kokku. Üks tõenäoline kestvam “tööseisak” toimus 30.-date teisel poolel. Johann Kase 30 aasta muusikalist tegevust tähistava aktuse kavalehelt saab teada, et 1938.a. asutati Pärnusse sümfooniaorkester.
Märkimisväärne mängutase jätkus noore ja teotahtelise Ilmar Tõnissoni juhtimisel. Saavutati ridamisi tunnustusavaldusi ja võite mitmetel konkurssidel ja võistumängimistel. 1965.a. omistati orkestrile rahvakollektiivi aunimetus. 1981.a. Ilmar Tõnisson lahkus, asutades Pärnu KEK-i juurde kammerorkestri, viies kaasa ka sümfooniaorkestri võimekamad mängijad. Orkestrijuhi kohale asus Madis Schmidt. Enam kui 6 aastakümmet kestnud tegevusaja jooksul seisid dirigendina orkestri ees Gustav David, Heinrich Meri, Johann Kask, Voldemar Rumessen, Artur Aola, Voldemar Tago, Hans Kurvits, Ilmar Tõnisson, Madis Schmidt. Maestro Tõnissoni äraolekul juhatas orkestrit Arnold Anton, valmistades kollektiivi ette 1969.a. juubelilaulupeol ühendorkestrite esinemiseks. Lühikest aega juhatasid veel Viktor Simonov, Grigori Maltisov ja Rein Vendla.